Brexit ehk Trumpi keeles katse 'Suurbritannia taas suureks teha' raputas möödunud nädalal maailma üsna sügavalt. Eksperdid viitavad sellele hirm immigrantide Euroopasse voolamise ees ja arusaam, et need inimesed võivad potentsiaalselt olla terroristid, mängis Briti valijaskonna otsuses suurt rolli.
Kui immigratsioon on praegu maailma päevakorra eesotsas, kas suudame end tõesti veenda, et oleme täitnud oma kohustust mõista ohtu, mis sunnib kahjustanud elanikkonda otsima varjupaika stabiilse poliitilise sfääriga riikides?
Eelmisel suvel sõitsin Kagu-Türki, et oma lõputöö jaoks intervjueerida Süüria põgenikke ja kirjutada nende suhetest Türgi riigiga. Mul pole kunagi olnud võimalust kasutada kõige rabavamat intervjuud, mis oli 28-aastase Abdulhakeemiga, kes juhtis toidupoodi.
Minu intervjuu temaga oli üsna ainulaadne, sest ta ei lubanud mul küsimusi esitada; ta eelistas rääkida oma lugu segamatult. Tema lugu on täiuslik selgitus 'miks'. Miks need inimesed põgenevad. Miks neid nii palju on. Miks Euroopa ja miks mitte araabia riigid.
Üks Süüria elukohti Türgis Sanliurfas
Islami religioonis usume teispoolsusesse. Me kõik sureme ja jõuame lõpuks taevasse või põrgusse. Jumal näitas süürlastele põrgu maa peal. Me palvetame, et Ta näitaks neile varsti taevast. Loodame, et nad saavad oma kodumaale tagasi minna. Kuid praegu on nende reaalsus ISIS, kes püüab neilt päid võtta, või režiim, mis piinab neid põgenemiskatse pärast.
Meie araablastest sõbrad, eriti Pärsia lahe araabia riigid, sulgesid meile oma uksed. Türgi valitsus tegi vastupidist ja tervitas meid. Kuigi neid on vähe, on ka türklasi, kes on meid väärkohelnud. Kuid ma arvan, et see on seotud süürlaste liigse arvuga siin. Tuli välja uus kauplemisviis. Kuna süürlased üritavad põgeneda, toovad mõned inimkaubitsejad nad ebaseaduslikult sisse. Enamik süürlasi müüb oma kinnisvara või mis tahes vara, et maksta neile meestele ja üritada Euroopasse minna. Kui nad turvaliselt sinna jõuavad, töötavad nad ja saadavad raha, et aidata oma sugulasi Türgis.Need süürlased, kes õppisid meditsiini, kirjandust ja õigusteadust, kas tapeti või sunniti rändele. Lõpuks kaotas Süüria oma kultuuri.
Ma olen tegelikult advokaat ja mind vangistati režiimi poolt ja pandi vangi. Lubage mul seda teile öelda. 80 protsenti Süüria inimestest, keda režiim kongides hoiab, on haritud ülikooli lõpetanud. Kui režiim mind kätte sai, pandi meid 100 inimest väikesesse kambrisse. Päevi magasin surnud inimeste peal. Nad kuulutasid enamuse meist terroristideks ja piinasid (ta näitab mulle oma arme). Nad hoidsid meid 11 inimest kolm päeva kongi laes rippumas. Nad arvasid, et piinasid meid, kuid muutsid meid ainult veelgi otsustavamaks. Naljakas on see, et Assadi režiim kuulutas meid terroristideks ja ISIS silmakirjatsejateks, kus karistuseks on pea maharaiumine.
Süüria kurdi naine koos lapselapsega.
Tõenäoliselt elate oma perega õnnelikult, kuid 95 protsenti süürlastest on oma peredest eemal. Nad kaotasid oma perekonnad. Pole ühtegi Süüria perekonda, kes poleks viimase viie aasta jooksul kaotanud ühtki liiget. Kahjuks pole Süüria noor põlvkond kunagi halastust näinud.
Kaks mu venda kaotasid sõja tagajärjel elu. Sain teada, et üks mu vendadest suri neli kuud enne seda, kui ma lõpuks kongist välja sain. Ta õppis politoloogiat. Kui Iraani valitsuse toetatud Süüria sõdurid sisenesid Deir ez-Zori linna, teadis mu vend, et nad vägistavad meie naisi, nii et ta hankis endale võitluseks relva. Ta polnud kunagi varem relva käes hoidnud.
Pärast tema surma leidsime kirja, kus tal oli minu jaoks märge. Ta ütles: 'Kui me ei näe üksteist enam selles elus.' Loodetavasti teeme seda ka järgmisel.'
Põhjus, miks ma Süüriast põgenesin, on see, et ma mäletasin oma vendi alati, kui koju tulin. Mulle meenus oma isa alati, kui läksin mõnesse naabruskonda jalutama. Tulin siia, sest vihkasin seda. Olen siin nüüdseks kaks kuud. Nüüd ma vihkan ka siin.
