Thatcher ütles kord Gorbatšovile, et me kõik oleme kapitalistid. Tol ajal oli tal õigus. Kapitalistiks olemine kandis endas soovi omada kodu, ronida mööda tolmust sotsiaalset redelit ja purustada klaaslagi. Kuid nüüd oleme hetkest ja põlvkonnast, kus on hoopis kohustus ja vajadus öelda, et me kõik oleme sotsialistid.
Kas tunnete revolutsiooni? Harvardi ülikooli poolt läbi viidud küsitluse kohaselt kasvab noorte arv ei toeta kapitalismi . Küsitluse tulemused on piisavad, et panna iga Guardiani kolumnist end intellektuaalselt ergutama: 51 protsendil vastanutest vanuses 18–29 leiti, et neil on kapitalismi suhtes negatiivne vaade. Kuulen juba, kuidas Owen Jones ja Laurie Penny erutatult eemale koputavad. Millenniumlased kukutavad kapitalismi, lõpetavad fanatismi ja teevad seda kõike oma iPhone'is sõltumatus kohvikus, sest millenniaalid on lihtsalt suurepärane .
Väidetavalt on küsitlus viimane nn millenniumikultuuri puudutavate infantiliseerivate arutelude pikas reas. Mõnikord kuhjavad nad meile kiitust meie kõrgtehnoloogilise ettevõtluse pärast. Teiste puhul väidavad nad, et oleme tööhimulised tasuta laadijad, elame oma vanematest. The Guardian, millel on eriti sügavalt juurdunud kalduvus sõna millenniumi vastu, kirjutab kümneid artikleid, mis puudutavad meie püsivat seisukorda, kus oleme võõrandamatult majanduslikult segaduses.
Kuid tõde on meie on jäägitult vinti – selles on süüdi kapitalism. Kapitalismist on saanud kasumijanuliste, antisotsiaalsete korporatiivkoletiste, tööpuuduse, off-shore maksudest kõrvalehoidmise skeemide, kasiinopanganduse, rikaste ja vaeste ebainimliku ebavõrdsuse ning kuiva, näotu kehtestamispoliitika süsteem.
Selle küsitluse tulemustes on vähe põhjust kahtluse alla seada, kuigi see on palju tõsisem kui otsene arutelu millenniumide üle. Bernie Sandersi kogu kampaania on tsementeerinud Y-generatsiooni sotsiaalsed hirmud ja majanduslik ebakindlus: tööpuudus, silmi jooksev võlg, kaduv võimalus omada oma kodu. Sotsiaalne mobiilsus on madalam kui 1930. aastatel, Londoni üüriturg sunnib noori britte Berliini elama ja töökohtade automatiseerimine hiilib meie niigi nukrasse tulevikku.
Need hirmud olid varem madalamate klasside tagavaraks. Põhjus, miks nad saavad praegu tõenäoliselt rohkem kajastust, on see, et nad on hakanud kartma ka üsna jõukate keskklassi laste ees, kes on haridustee lõpetamisel silmitsi võlgadega – meie karistus hariduse luksuse eest. Maurice Glasmani sõnul olid 2008/2009. aasta päästeprogrammid Briti ajaloo suurim rikkuse ümberjagamine vaestelt rikastele.
99%, suured pesemata, räpased plebsid ei ole enam maasoola valged töölisklassid, kes on jäetud roostetama ja raisku lagunevatesse deindustrialiseerunud nõukogude valdustesse. Keskklass, alates kehva tulevikuga kooliõpilastest kuni osalise tööajaga vastuvõtutööd tegevate üksikemadeni, on libisemas orjusesse, millest Vana Maailm püüdis neid eemale hoida. Töökohtade automatiseerimine ohustas ainult töötlevat tööstust; nüüd ohustab see valdavalt teenindusmajandust. Keskklassi valgekraed on tõenäoliselt järgmise 30 aasta jooksul vananenud.
Ja nii on aastatuhandetel õigustatud kapitalismi taunimine: see on rituaalsel alandamisel põhinev süsteem, mis sunnib inimesi astmekavadele alandama luksuse pärast, et kaotada oma elu ja väärtuslik aeg tööl, mis seda kõike nõuab.
Kui te ei ole pangandusele sihiks võtnud, olete perses. Kas kavatsete hakata õpetama? Lõbutsege sellega, sest kunagised määrused, mis selle riigi haridustöötajaid kaitsesid, lähevad maha. Tahad saada arstiks? Nautige palgakärbeid, ületundide suurenemist, äranäritud sigaretipause. Kas soovite järgida oma unistust ja minna ajakirjandusse, muusikasse või loomingulistesse kunstidesse? Nautige oma puhkust – kuna te ei tööta, te ei saa palka ega saa hinnatud kui te just kapitalismi jalge ette ei kummarda.
Kapitalism on lühikeste sõrmedega, inetu, ülespuhutud ja õigustatud tsivilisatsiooni esmasündinu poeg ning ta langeb soosingust välja. Tsivilisatsiooni tütar sotsialism on palju toredam. Muidugi, ta on natuke hipi ja kohati pisut pettekujutelm, kuid ta on empaatiline ja helde. Riskides selle metafooriga pisut üle pingutada, on ta nõus sulle jooki ostma, kui sul on raske, ega nõua tagasimakset, sularaha käes, nagu teeb tema vanema venna pätt.
Sotsialism on midagi, millesse võime uskuda: maailm, kus vaesed ei pea surema külma südamega võõrandumise tõttu; maailm, kus ühiskond maksab neile, kes päästavad elusid; maailm, kus vesi, energia ja katus pea kohal ei ole pelgalt müüdavad kaubad; maailm, kus meie majanduse hävitajatele määratakse kopsakas trahv, mitte miljoni naelane boonus. See on maailm, millesse võime uskuda, selle nimel tuleb elada ja surra.
Daamid ja härrad, kõigi veendumuste kaaslased: ma anun, et te vihkaksite kapitalismi. Sul pole midagi kaotada peale inimlikkuse.
